Infrapunakiirgus (IR) on elektromagnetkiirguse liik, mis on inimsilmale nähtamatu, kuid mida võib tunda soojusena.Sellel on lai valik rakendusi, nagu kaugjuhtimispuldid, termopildiseadmed ja isegi toiduvalmistamine.Siiski on aegu, mil on vaja infrapunakiirguse mõju blokeerida või minimeerida, näiteks teatud teaduskatsetes, tööstusprotsessides või isegi isikliku tervise ja ohutuse huvides.Sel juhul saab infrapunakiirguse nõrgendamiseks või täielikuks blokeerimiseks kasutada spetsiifilisi materjale.

Üks materjal, mida tavaliselt kasutatakse IR-kiirguse blokeerimiseks, onIR blokeerivad osakesed.Need osakesed koosnevad sageli materjalide, näiteks metallioksiidide kombinatsioonist ja on spetsiaalselt ette nähtud infrapunakiirguse neelamiseks või peegeldamiseks.Kõige tavalisemad infrapuna blokeerivates osakestes leiduvad metallioksiidid on tsinkoksiid, titaanoksiid ja raudoksiid.Need osakesed segatakse sageli polümeeri või vaigu alusega, et moodustada kilesid või katteid, mida saab kanda erinevatele pindadele.

Infrapuna blokeerivate osakeste efektiivsus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas osakeste suurusest ja kujust ning nende kontsentratsioonist kiles või kattekihis.Üldiselt annavad väiksemad osakesed ja suuremad kontsentratsioonid paremad IR blokeerivad omadused.Lisaks võib metalloksiidi valik mõjutada ka infrapuna blokeeriva materjali efektiivsust.Näiteks on teada, et tsinkoksiidi osakesed blokeerivad tõhusalt teatud lainepikkusi infrapunakiirgust, samas kui titaanoksiid on teistel lainepikkustel tõhusam.

Lisaks infrapunakiirgust blokeerivatele osakestele on ka teisi materjale, mida saab kasutada infrapunakiirguse blokeerimiseks või nõrgendamiseks.Üks populaarne võimalus on kasutada suure peegeldusvõimega materjale, näiteks metalle nagu alumiinium või hõbe.Nendel metallidel on kõrge pinna peegeldusvõime, mis tähendab, et nad suudavad peegeldada suures koguses infrapunakiirgust tagasi selle allikasse.See vähendab tõhusalt materjali läbiva infrapunakiirguse hulka.

Teine võimalus infrapunakiirgust blokeerida on kasutada hästi neelavate omadustega materjale.Mõnedel orgaanilistel ühenditel, nagu polüetüleen ja teatud tüüpi klaas, on infrapunakiirguse neeldumistegurid kõrged.See tähendab, et nad neelavad suurema osa nendega kokku puutuvast infrapunakiirgusest, takistades selle läbimist.

Lisaks konkreetsele materjalile mõjutavad selle infrapunakiirgust blokeerivat võimet ka materjali paksus ja tihedus.Paksematel ja tihedamatel materjalidel on infrapunakiirguse blokeerimisvõime üldiselt parem, kuna on suurenenud infrapunakiirgust neelavate või peegeldavate osakeste arv.

Kokkuvõtteks võib öelda, et infrapunakiirguse blokeerimiseks või nõrgendamiseks saab kasutada mitmesuguseid materjale.Infrapuna blokeerivad osakesed, näiteks metallioksiididest valmistatud, kasutatakse laialdaselt nende spetsiifiliste omaduste tõttu, mis võimaldavad neil infrapunakiirgust neelata või peegeldada.Siiski võib kasutada ka muid materjale, näiteks suure peegeldusvõimega metalle või kõrge neeldumisteguriga orgaanilisi ühendeid.IR-blokeerivate materjalide efektiivsuses mängivad olulist rolli sellised tegurid nagu osakeste suurus, kontsentratsioon ja kasutatud metalloksiidi tüüp.Paksus ja tihedus aitavad kaasa ka materjali võimele blokeerida infrapunakiirgust.Õigete materjalide valimisel ja neid tegureid arvesse võttes on võimalik saavutada tõhus IR-blokeerimine paljudes rakendustes.